Kui siin maailmas on keegi, kes nii enam-vähem teab, mida ma oma peakolus haun, siis on see minu kaks aastat vanem (ja kardetavasti ka kaks aastat targem) onutütar Kristi. Kuna meil on suur osa elust mingi seletamatus sünkroonis kulgenud, siis tean ma täpselt, et kui mul pea valutab, siis küllap masseerib ka Kristi parasjagu sõrmedega oma meelekohti ning kui mul vasak king pigistab, liipab ka onutütar oma jalga nagu Elle Kull Pisuhännas. Sellepärast soovin ma talle omakasupüüdmatult kogu südamest tugevat tervist, õnne, armastust ning rohkelt sularaha.
Kristiga rääkimine on imelihtne. See on umbes nagu mõnus mõttevahetus iseendaga. Kõik saab palju selgemaks (ja enamasti kinnitab meeldivalt mu veendumusi). Tavaliselt toimuvad meie üüratult pikad telefonikõned hommikucappuccinode kõrvale. Päevakorras on teemad, millest tahaks kohe hirmsasti sotti saada ning küsimused, millele selget vastust justkui polegi.
Näiteks miks mõni valetamine on parem ehk lubatum kui teised? Miks täidame me usinasti rituaale, mille tähendust, vajalikkust ja mõju me ei analüüsi? Miks mõningatele iidsetele tavadele me vilistame, teistest aga hoiame põhjendamatult kümne küünega kinni? Miks? Miks? Miks?
Kogu see pakitsus otsis juba mõnda aega väljapääsu. Nii juhtuski, et Kristi võttis minu fotokaameraga tabatud ja talletatud hetked ning vormis neist kaksteist kollaaži.
Kui me oma näitust planeerisime, siis panin ma oma nooruse tulisuses meie päid vaevanud mustmiljon küsimust ja probleemi ausalt ja detailselt kirja, kuid siis asetas kaks aastat kogenum ja taltunum onutütar hellalt oma käe mu tulistele trükkivatele sõrmedele ja arvas, et las see sõnastamine jääb pigem näituse külastajatele. On asju, millest on keeruline rääkida ilma, et keegi arvaks, et loobid kiviga suitsupääsukest või teed midagi muud koletut. Et me ei riivaks tahtmatult kellegi tundeid. Loodetavasti aga ergutavad meie fotokollaažid vaatajaid mõtlema nende teemade ja küsimuste üle, mis meie päid plahvatama panevad.
"Two Others" on avatud Tartus vanas anatoomikumis asuvas KUKE galeriis 9. septembrist kuni 8. novembrini.
Tõe huvides tuleb veel märkida, et kõik need inimesed, kes digikollaažidel figueerivad ja aitavad sõnumit visualiseerida, on tegelikult ilmsüüta.
Suur tänu Priit Pajusalule ja SeriDisaini inimestele suurepäraste printide ning Jaak Kikasele ja Veiko Klemmerile näituse avamisel tehtud fotode eest! Aitäh Tarmole, Margotile, Maarjale ja Enele näituse korraldamise eest!
