• Tuulike Kivestu

Nelikümmend aastat varem

Updated: Mar 7, 2019

Meie peres ega ka lähitutvuskonnas ei olnud kuni 90ndate keskpaigani fotokaamerat, seega moodustavad minu jaoks paljude puuduvate tükkidega visuaalse lapsepõlvepusle peamiselt stuudiofotograafide tehtud ülesvõtted, kus ma tavaliselt istun, mingi karvane mänguasjanuustik käes ning vastavalt valitsenud tujule kas hambad igemeteni paljad või siis suu kriipsuks nina alla pigistatud. Mõned aastad hiljem jättis ema aeg ajalt hommikuti tööle rutates mulle ja vennale paar rubla esikukapile ja käskis fotograafi juures "ära käia". Sellest ajast on minu salakarbis näiteks foto, kus me oleme äsja ärganuna otse voodist fotostuudiosse lipanud, et saaks pärast tüütu kohustuse täitmist kiiresti hommikusöögiks Kamašokolaadi ostma minna ja seal me siis poseerime - mina istumas toolil, jalas kilepüksid ja paar numbrit liiga suured Põhjala potikud, peas Jaak Johansoni soeng (kordame - äsja ärganud!) ning froteest peapael kirjaga DISCO. Väikevenna pool unist nägu paistmas minu mastaapse patšokiga mohäärkampsuniga kaetud õla varjust. Alati sai tehtud ka porteepilte, mida ikka tavaliselt vähemalt 20 tükki korraga telliti ja siis kõikidele sõpradele-sugulastele jagati (mõne kauni mõtteteraga tagaküljel) ning ühtlasi ka poolvõõrastele kirjasõpradele saadeti.

Eraldi kategooria moodustavad ka lasteaiapidude pildid, kus mina kas vihmapiisaks, lumehelbekeseks või piparkoogiks olin kostümeeritud ja Priit oli kas P-täht või tuulepoiss. Minu salakarbis on tõendina näiteks foto lasteaiapeost, mille tarbeks meie auahne ema oli vennale pähe monteerinud kõrge raskest papist ja krepp-paberilintidega kaunistatud torbiku. Ma kahtlustan, et ta käis ka mõõdulindiga enne lasteaia saali ja venna sandaalide tallakõrguse üle, kuna see hiidtuutu ulatus punktipealt laeni. Hea, et Priit väiksena selline tugevam laps oli, mõne kidurama kael oleks raudselt murdunud. 

Lisaks nimetatutele on mul neid iidseid aegu meenutamas veel ka koolipildid, pioneerilaagripildid, tädide pulmapildid, Ingvar Luhaääre luuleklubi pildid, karaktertantsurühma ning akordioniansambli "Hanuri" esinemiste pildid ja veel üht ja teist. Selliseid pilte aga, kus inimesed lõuakrambinäoga objektiivi ei jõllitaks, minu varajasest lapsepõlvest väga ei olegi. Igapäevase dokumentalistika ajajärk minu elus algas alles palju hiljem, 90ndate keskpaigas, kui ma keskkooli lõpukingiks onu Sulevilt fotoaparaadi ostmiseks raha sain (450 krooni maksis see Kodaki seebikarp, ma mäletan täpselt). Aga sellega jäädvustatud hetkede vaatamiseks on ilmselgelt veel liiga vähe vett ajamerre voolanud, sest endiselt tekitavad need ülesvõtted piinavat piinlikust sihitult elatud teismelisepäevade pärast. Ja see pole antud hetkel tegelikult ka üldse oluline.

Tähtis on hoopis see, ühtäkki meenus mulle üks vana karp. Ma olen seda ema sahtlis peidus olnud valget plastmasskarpi tegelikult eluaeg teadnud. Ma olen kogu aeg teadnud, et seal sees on ema sõbranna Anne 1979. aastal Rootsi kolimise auks korraldatud peol tehtud diapositiivid, aga kuna meil vastavat tehnikat kodus ei olnud, olid need pildid kuni tänaseni avastamata.

Oli väga harras ja liigutav kohtumine oma lapseohtu vanemate (poleks uskunudki, et nad sellised hipid olid!) ning kolmeaastase iseendaga.  




  • Grey Instagram Icon
  • Grey Facebook Icon
  • Pinterest
  • Grey Instagram Icon
  • Grey Facebook Icon
  • Pinterest