Tema nimi on Michelangelo. Ta on skulptor, kes elab külakeses Carrara marmorimurru külje all. Täpselt sealsamas, kust päris Michelangelogi omal ajal elas ja töötas ning oma meistritöödeks materjali hankis. Noh, tegelikult on ju see minu uus tuttav samuti päris Michelangelo, aga mitte see Michelangelo, kes vana hea Taaveti valmis nikerdas, vaid üks teine.
Ta on Palermos turu lähedal ühte garaažilaadsesse vanasse lobudikku sisse seadnud juuksuritöökoja. Nüüd ta seisab uksel ja kutsub inimesi oma salongi. Fööni ta päriselt sisse ei lülita, sest ilmselt pole selles hoones elektritki. See pisiasi aga ei heiduta meistrit – ta imiteerib häälega: “Ššššššššššššš...”. Lõpuks piserdab ta lahkuvad kliendid heldelt üle parfüümiga, mis meenutab teda neile vähemalt terve järgneva nädala ja ei ole nõus kogu selle lõbu eest sentigi töötasu võtma.
Ma silmasin teda Roomas raudteejaamas perroonil istumas. Tal ei olnud plaani selle rongi peale tulla, millega mina just lahkumas olin. Ta istus seal ja suitsetas, korallipunane huulepulk suuümbruse kortsudesse vajunud. Mina vaatasin teda rongiaknast. Tema puhus lahkuvale rongile pahvaku suitsu pärituuleks.
Nende ja paljude teiste toredate inimestega, kellega mu teed viimase aasta jooksul on juhuslikult ristunud, saab tutvuda Tartus, galeriis Noorus fotonäitusel "Meie, inimesed" kuni 22. veebruarini.
Suur tänu kõigile, kes näituse avamisele tulid! Suur tänu Jaak Kikasele fotode eest!
