Akseli kohta tuleb tunnustavalt märkida, et naeru tagasi hoidmise musklid on tal äärmiselt hästi arenenud. Mitte nagu näiteks tema emal, kes võib teinekord täiesti kohatult ja sündsusetult valel ajal ja vales kohas itsitama hakata. Oo, ei! Aksel on tõestanud, et tal on enesevalitsemises lausa kõrgeim järk. See omistati talle paar aastat tagasi muusikakooli lõpueksamil, mil ta oma pooletunnise kava esitamise ajal oli sunnitud pealt vaatama, kuidas tema innukas ja uhke ema esimeses reas teda filmib, kaamera tagurpidi käes (sellepärast ongi meil kodus ainulaadne pooletunnine muusikavideo minu ninapooride ja kõvasti kinnipigistatud silmaga suures plaanis). Aksel ei teinud mitte naerupiiksugi, vaatas kramplikult mujale, surus suu kriipsuks nina alla ja püsis kõigest hoolimata tempos. Täna sain ma Akseli kavala kauba (ma teen pärast guacamolet) ning manipuleerimise (kas sa tõesti ei taha oma vana head ema aidata, kui ma olen 18 aastat ennastsalgavalt su eest hoolitsenud?!) abil nõusse poseerima. Valgusega on siin maal sellel aastaajal asjad nagu on ja mingeid peeneid stuudiovahendeid meil kodus ei ole. Samas on meil üks elektripirni leiutamise ajast pärinev hiidvana prožektor, mis läheb esimese kahe minutiga kuumaks nagu saunakeris ja tõenäoliselt on sama tuleohtlik nagu põleva suitsukoni viskamine põhuhunnikusse. Seega pidi kõik toimuma väga operatiivselt. Suunasin prožektori modellile ja sundisin teda kõrbekuumuses hoogsalt trummi mängima. Ise roomasin ümber kompositsiooni ning hüüdsin ergutavalt "Viska keppi!". Sest, ausõna, mulle ei tulnud suures ärevuses sõna "pulk" meeldegi. Aga nagu äsja ilmutatud fotolt võib näha, ei reeda miski, et seesama tõsine trummar pidi kohe, kui sessioon läbi sai, naeru kätte hinge heitma.
Kommentare