Möödunud kevadel, mil kogu see koroonakoledus algas, ärgitas Gerda Märtens oma illustratsiooniõpilasi illustreerima luuletusi, mis kannaksid endas soojust, lootust ja positiivsust. Nii valmiski üks väike luulekogu, mis sai endale nime Heljo Männi luuletuse "Sina oled mu pelgupaik" järgi. Aitäh, Gerda!
Mina valisin seekord illustreerimiseks Anzori Barkalaja luuletuse "Luhal".
öö on tulnud ma ei maga kõnnin jõeluhal veel luiged läinud lumi taga teab mis ootab neid teel
õhk on selge tähevalgel helgib jõe sile pind sellel pinnal vaatan varje
ja sind
vaatan ei saa keelduda mäletada veenduda voolad kui taas tulla saan su juurde veel
öö on tulnud ma ei maga hinges haiget veel teed luiged läinud lumi taga tahaks oleksid…
hing on kerge olen vaba näen vaid härmatand teed luiged läinud minu taga on need mustavad veed
öö on tulnud ma ei maga kõnnin luha peal veel õhk on selge tähevalgel helgib jõe sile pind
minu ootus läheb mööda talveks peitu end poeb ootan valgust päeva selgust
***
vaatan ei saa keelduda mäletada veenduda sinu külge naalduda kui oled…
Eriti ilus on "Luhal" viisistatuna Robert Jürjendali ja esitatuna Liisi Koiksoni poolt.
