Itaallased on teadupärast üsna vabameelsed, kui asi puudutab liikluseeskirjade järgimist, üksteisel naha üle kõrvade tõmbamist või kokkulepitud kellaaegadest kinnipidamist. Kui kõne all on aga söömise või joomisega seotud küsimused, on nad üksmeelselt äärmiselt radikaalsed. Ka kõige paindlikumad neist. Olgu saatus sulle armuline, kui sul peaks näiteks tekkima isu kosutava tassikese cappuccino järele pärast seda, kui kohalik kirikukell on kümme hommikutundi täis paugutanud!
Mulle, kes ma võin rahumeeli hommikusöögiks suure pannitäie ahjukartuleid põske pista või hunniku hapukapsaid haugata (mida ihu ja hing parajasti nõuab, eksole), on sellised piirid puhas ahistamine. Ma olen üritanud antud müsteeriumit lahendada ning leida vastus küsimusele, mispaganapäralt juhtub kl 10:00, et piimakraan resoluutselt kinni keeratakse. Mingit rahuldavat selgitust ma sellele paraku saanud ei ole. Piim olla raske seedida, räägivad nad. Hmmm… Samas näib igati paslik keerata õhtul kell üheksa üks korraliku jalgpalliväljaku suurune pitsa naha vahele ning minna pärast seda sõpradega jäätist sööma (peenemates paikades lisatakse jäätisekuhjale ka vahva vahukooremüts). Kas siin ei valitse mitte mõningane vastuolu? Sestap lähen ma teinekord ja ostan lausa väikese lapsiku kiusu pärast kell kuus või seitse või hoopistükkis kell kaheksa õhtul ühe korraliku cappuccino.
Ma olen siin oma dissidentliku liikumise pärast ka karistada saanud. Ühel restoraniõhtul, kui ettekandja seltskonna kohvisoove teada soovis, tõmbasin ma kopsu vapralt õhku täis ja küsisin tagasihoidliku tassikese cappuccinot. Minu palve sai vastatud külma pearaputuse ja põlgliku pilguga. Järgnes väike virgutav vaidlus, kus kumbki osapool enesele kindlaks jäi. Otsustasin siis Kaval-Antsu rahva esindajana vastast üle trumbata: "Kas teil piima on?". "Si, signora". "Kas te seda soojendada saate?". "Certamente". Selle paljastuse peale pakkusin kompromissivalmilt välja kena lahenduse, et kui tõepoolest kuuma piima espresso peale valamine neile usurüvetamisena tundub, siis toodagu mulle kohv ja piim eraldi anumates ja ma tembin ise oma rüübise kokku. Ettekandja-tütarlaps osutus aga oluliselt vintskemaks vastaseks kui oodata oskasin - minu nina alla jõudis tassike espressot ning viinapitsi suurnune õõnesnõu, milles oli kolmandiku jagu piima. Pisas tegutseb õnneks üks tore kohvik, kus keegi ei pöörita silmi või ei huika dramaatiliselt rinnust haarates “Nooooo!”, kui sa suts enne südaööd vahustatud piimaga kohvijooki nõutama lähed. Selles kohvikus valmistab kohvi üks tore väärikas vanuses vunts, kes teab juba ammu, et minule mokkamööda cappuccino sisaldab poco caffè ja molto latte. Kuniks meie koostöö ja teineteisemõistmine meeldivalt jätkuvad, ma oma õhtustest cappuccinodest ei loobu. Nii on.