Lõuna-Itaalia mägede vahel asuvates pisikestes külades, kuhu turist naljalt ei satu, on absoluutselt võimatu märkamatuks jääda. Isegi, kui sul on suur soni lokihunniku otsas silmini tõmmatud. Või siis hoopis seda enam.
“Tu sei americana?”, uuris rosinasilmne vunts mult uudishimulikult pärast seda, kui ma temalt oma parimas naapoli murrakus päeva esimest cappucinot nõutasin. “Kas teil jääkarusid ka elab?”.
Loetud minutute jooksul, mil ma õndsalt oma maitsvat kohvirüübist mekutasin, astus pisikese baari ukseseaugu ees rippuva nöörkardina vahelt sisse iga viimane kui linnakodanik, kes mind läbi akna märkas. Minutite jooksul täitus baar pikemate ja lühemate, priskemate ja nirumate, lopsakamate ja hõredamate vuntsidega auväärses eas härradega, kes kõik mind varjamatu uudishimuga silmitsesid. Lõpuks läks see kümme minutit kuulsust siiski pisut ebamugavaks ning ma asutasin end minekule niipea, kui viimane sõõm piimavahtu lipsu taha sai. Küsivad rosinasilmad saatsid mind läbi akna.
Ma ei jõudnud veel kolmegi sammu edasi lonkida, kui ühtäkki kostus mu selja tagant autopasuna nõudlikku tuututamist. Viisaka daamina ajasin ma kaela kangeks ning ei visanud lärmajale poolt pilkugi, sest selle, et vile või autosignaali peale hästikasvatatud tütarlaps oma pead ei pööra, tegi vanaema mulle selgeks niipea, kui ma nimetatud kehaosa hoidma hakkasin. Tõmbusin lihtsalt majaseina ligi, et närviline liikleja mööda pääseks. Viimane aga jätkas uljalt törtsutamist. Sekundi pärast selgus, et lärmitseja on meie vana hea naabrimees Pietro, kes andis mulle märku autosse istuda, sest et ainult hullpead kolavad sellise kuumaga ringi. Ronisin kuulekalt autosse, kus paikkonna traditsioone järgides on turvavööde asemel pühaku pilt ning kujutasin vaimusilmas ette, kuidas mahlakas gossip vana hea Pietro pöörastest vallutustest tundmatute turistide seas annab suvelämbele unisele külaelule järgnevate päevade jooksul väikest vürtsi.
Laulsime Pietroga koduteel kahel häälel kurvalt ja kõlavalt “Tule tagasi Sorrentosse”. Puhtas naapoli murrakus.
Comments